Leidsin ka lõpuks aega, et siia blogisse paar rida kirja panna. Hostvanematega suhtlen endiselt, oleme paar korda skypenud ning facebookis räägime tihedamalt. juulil toimuvad mu host-õe Emily ja Geoffi pulmad! Tahaks väga- väga sinna minna, kuid hetkel paistab, et ajast jääb puudu. See-eest sügisel plaanime perega kindlasti neile külla sõita. Aprillis tulevad host-vanemad Itaaliasse, kui veab saame ka seal kokku! Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama erinevusi, mis on Eestis teistmoodi kui USAs.

Thursday, December 25, 2014. Minu jõuludest Ameerikas on möödas täpselt aasta. Sellel aastal olen ma palju oma ameeriklaste peale mõelnud ning viimastel päevadel olen elanud üle päris mitu kurbuse momenti, kus pisar voolab silmanurgast alla. Hostperes saavutasin ehk kõige tugevama sideme oma emaga. Vennaga suhtlen samuti, kuid temaga suhtlemine on raskendatud asjaoludel, et ta ei kasuta sotsiaalmeediat üldse ega oma iphone! Friday, August 8, 2014. Thursday, August 7, 2014.

Lugege huviga! Tuesday, 5 August 2014. Kõigepealt ütlen ära, et see postitus teatud maani on kirjutatud sel ajal kui ma olin lennujaamades ja lennukites. Loodan, et saate aru ikka midagi. Nüüd ongi mul aeg minna Amsterdami lennukipeale. Kuna minu esimene lend oli Bogota-Lima ning teineots on Lima-Amsterdam, ning kui ma ükshetk kaarti vaatasin olime Cucuta kohal, see tähedab seda, et olin jälle Co.

Saturday, September 13, 2014. Aa, aastat kokkuvõtvat postitust ei ole ega tule, sest ma ei ole kunagi olnud hea kokkuvõtetes. Aksent on jube armas, peab ütlema. Ma terve aeg imetlesin seda. Ning seekord oli väga tore ka see, et keegi tegi minust ka väga aktiivselt pilti. Üldiselt oli hästi hästi lahe jälle näha oma keelelaagriema ja loodan, et ehk näen kunagi uuesti ja äkki ronin kunagi uuesti nendel mägedel. Pärast rasket päeva lõõgastusime ja sõime jäätist.

Friday, March 28, 2014. Jälle olen suure vahe blogimisest sisse jätnud. Vahetusaasta alguses arvasin, et blogin tihedamini, kuid tuleb välja, et pole midagi nii palju blogida jõudnud. Elu läheb siin ikka samamoodi edasi, lihtsalt keskkond ja inimesed, kellega läbi saan on erinevad. Viiviga oleme nagu totaalsed õed juba - on päevad, mil saame tohutult hästi läbi ja siis on teised päevad, kus ei taha üksteist absoluutselt nähagi.