Ma live s olen mõnele neid lugusid juba naernud-kurtnud-pajatanud, aga kuna ma pole sada tuhat aastat bloginud. Siis mõtlesin, et panen vahepeal siia ka mõned read. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et lähen varstivarsti New Yorki, eksole. Kuulda, et ooteaeg on 8 minutit. Kaks tundi hiljem oli ooteaeg.

Enamik probleeme elus on võimalik lahendada tassikese teega. Tekkel uhkelt peas tõusin kikivarvukile nägemaks, kuidas SaareNaiseRamm oma esimesed sammud värske kraadi omanikuna teeb. Tema tuiskas aga uksest välja ja kadus nelja tuule suunas. Sellised need noored on! Järgmine päev sain - tekkel jälle uhkelt minu vaimustavat patsikest katmas - kuulata, mida rektor mulle räägib. Teoorias jagati eluteele kaasa tähtsaid sõnu, kuid praeguseks mäletan vaid, e.

Ühe noore naisterahva seiklused siin ja sealpool merd ning uuest algusest täiesti võõras riigis. Kuna lõpuks sai mu töögraafik selgeks ja mu lubatud 3,5 nädalane puhkus terendas silme ees, siis oli viimane aeg endale lennupiletid broneerida, et tulla koju. Igatsus oma koera järgi oli juba talumatult suureks muutunud. Lisaks oli veel just palgapäev olnud. Maruhea ikka, kui palgapäev on igal kolmapäeval, mitte vaid korra kuus. Kui oma pangakonto väljavõtet vaatasin, selgus, et e.

Minu tegemistest, olemistest, hullumeelsetest mõtetest. Nii jabur, ajab lausa naerma. Täna tuleb minu poolt selline eriti minulik postitus. Mitte et ma nüüd tegelikult koguaeg niimoodi mõtleks või räägiks. Juttu tuleb seekord Kaist, tegelikult Kai blogist, kui nüüd eriti täpseks minna, siis järgnev postitus on pühendatud rohkem ühele postitusele. Inimesed arvavad et pimedad on meist kõigist.

Täiesti lõpp kuidas nädalad mööduvad, no tegelikult päevad. Samas aga kui mõtlen et alles kuu aega tagasi tulin Eestist siis ei tundugi et aeg nii ruttu lendab. Aga ikkagi aeg läheb kiirelt. Ja see on täitsa hirmutav. Ebaõigluse maitse on suus, aga mõtlen positiivselt.