Gretega sattusime just oma blogidest rääkima ja mõtlesime, et oleks väärikas lõpetada oma blogi kudiagi ilusti ka ära, nii et oleks aru saada, et jõudsime ikkagi Hollandist koju ka. Millal siis seda ikka teha, kui pea et pool aastat hiljem? Üritan mälu järgi ära seletada siis kõik toreda ja kurva, mis juhtus vahemikus eelmine postitus kuni Eestisse jõudmine. Paljut seda eriti just pole. Eesti piiri ületades kõik plaksutasid ning e.

Friday, March 28, 2014. Jälle olen suure vahe blogimisest sisse jätnud. Vahetusaasta alguses arvasin, et blogin tihedamini, kuid tuleb välja, et pole midagi nii palju blogida jõudnud. Elu läheb siin ikka samamoodi edasi, lihtsalt keskkond ja inimesed, kellega läbi saan on erinevad. Viiviga oleme nagu totaalsed õed juba - on päevad, mil saame tohutult hästi läbi ja siis on teised päevad, kus ei taha üksteist absoluutselt nähagi.

Ehk ühe kinnise, külma, kurja, patriootliku eestlase totaalne muutumine mugavustsoonist väljas kaugel võõras Hollandis. Tuesday, June 24, 2014. Kuna ei taha seda viimast väärtuslikku Hollandi aega magamisele kulutada, võib siia natuke kirjutada, mis ma oma viimastel nädalatel teinud olen. Siis käisin jälle Alkmaaris sealsete vanade koolisemude Rutgeri ja Evioga. Teisipäeval läksime Ingeriga Eindovenisse, kus elab Pi.

Minu imeline aasta Alpide, Mozarti ja Milka lehmade maal. Iga lõpp on millegi algus! Hei mu kallid sõberid! Ma väga vabandan, et ei ole teile oma tegemistest teada andnud. Mõtlesin, et peaks siiski teile üht-teist kirjutama, eriti kui hakkab täituma kuupäev, mil esimest korda jalad Austria pinnale asetasin. Mäletan veel üpris selgelt oma õdede kojutulekut - eks neil oli ikka hea meel kodus olla, kuid .

We only part to meet again. Wednesday, June 25, 2014. Viimased hetked Belgias on möödunud VÄGA kiiresti, isegi liiga kiiresti.