Monday, December 31, 2012. See on nüüd täiesti viimane postitus selles blogis. Minu viimased pool aastat siin Eestis on möödnud täiesti ilusasti. Kuid julgen väita, et ei ole ühtegi päeva, kui ei mõtleks tagasi oma vahetusaastale, elule USA-s, sõpradele, hostperele jne. Skaibitan nii tihti kui 7-tunnine ajavahe seda võimaldab oma sõprade ning perega. Siiski olen ääretult õnnelik, et ikka .

Leidsin ka lõpuks aega, et siia blogisse paar rida kirja panna. Hostvanematega suhtlen endiselt, oleme paar korda skypenud ning facebookis räägime tihedamalt. juulil toimuvad mu host-õe Emily ja Geoffi pulmad! Tahaks väga- väga sinna minna, kuid hetkel paistab, et ajast jääb puudu. See-eest sügisel plaanime perega kindlasti neile külla sõita. Aprillis tulevad host-vanemad Itaaliasse, kui veab saame ka seal kokku! Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama erinevusi, mis on Eestis teistmoodi kui USAs.

Thursday, December 25, 2014. Minu jõuludest Ameerikas on möödas täpselt aasta. Sellel aastal olen ma palju oma ameeriklaste peale mõelnud ning viimastel päevadel olen elanud üle päris mitu kurbuse momenti, kus pisar voolab silmanurgast alla. Hostperes saavutasin ehk kõige tugevama sideme oma emaga. Vennaga suhtlen samuti, kuid temaga suhtlemine on raskendatud asjaoludel, et ta ei kasuta sotsiaalmeediat üldse ega oma iphone! Friday, August 8, 2014. Thursday, August 7, 2014.

Ükskõik kuidas ma võin tahta ja üritada siia kirjutada, tuleb alati sada muud ja olulisemat asja ette seega tuhat vabandust. Lõpuks võtsin selle asja ette ja tegin ära. Kõrvalväljakul olev ma-ei-mäleta-mis-kooli poiste tennisetreener tegi oma võistkonnas olevate kuttidega trenni ja mainis nii muuseas mitu korda, et mul pidavat tema meelest annet olema. Trennid on iga päev peale.

It forces you to trust strangers and to lose sight of all that familiar comfort of home and friends. You are constantly off balance. Saturday, 31 May 2014. Tänu sellele saimegi minna ajal, mil tegelikult polnud nn avatud uste nädalgi. Alguses Karen rääkis meid surnuks oma tööjuttudega, kuidas nad pabereid ko.

Täpselt 2 aastat tagasi astusin ma lennuki peale ja lendasin 10 kuuks Taisse. Seda igatsust, mida ma tunnen, on täiesti võimatu seletada. Thursday, June 25, 2015. You have a huge SPIdeR oN Your buttttt! Yeah indra im talking to you, spiderbutt! And I hope you will become a policewoman and then.

Lugege huviga! Tuesday, 5 August 2014. Kõigepealt ütlen ära, et see postitus teatud maani on kirjutatud sel ajal kui ma olin lennujaamades ja lennukites. Loodan, et saate aru ikka midagi. Nüüd ongi mul aeg minna Amsterdami lennukipeale. Kuna minu esimene lend oli Bogota-Lima ning teineots on Lima-Amsterdam, ning kui ma ükshetk kaarti vaatasin olime Cucuta kohal, see tähedab seda, et olin jälle Co.

Gretega sattusime just oma blogidest rääkima ja mõtlesime, et oleks väärikas lõpetada oma blogi kudiagi ilusti ka ära, nii et oleks aru saada, et jõudsime ikkagi Hollandist koju ka. Millal siis seda ikka teha, kui pea et pool aastat hiljem? Üritan mälu järgi ära seletada siis kõik toreda ja kurva, mis juhtus vahemikus eelmine postitus kuni Eestisse jõudmine. Paljut seda eriti just pole. Eesti piiri ületades kõik plaksutasid ning e.

Hey my dearest friends! Time flies by so fast. Now I have been back in Estonia more than 1month. It has been hard for me. I really miss my people and my family. It is so weird to be without them.