Hilisõhtune adneraliin ehk kuidas ma oleks äärepealt lasknud oma abikaasa pokri pista.

8221; Spontaansest komplimendist pahviks lööduna ei osanud ma muud kui naeratada ja midagi omaette pomiseda. Laps aga jahvatas minu reageeringust innustust saanuna muudkui edasi. Tahtis teada, kuhu ma sõidan ja ega mul Muusikaakadeemiasse asja pole. Nii agara vestluse peale läks tuju hoobilt väga heaks, kõkutasin naerda ja vaatasin, et lapse ema teeb täpselt sama. Tõnismäe peatuseks olin ma juba mingile sünnipäevale kutsutud ja tütarlaps lehvita.

Panin Triinu toas hoole ja armastusega tapeeti. Tapeedi valis Triinu ise, kuigi minu väikesel suunamisel, sest kollasel taustal sinised kaelkirjakud oleks olnud tõesti liiast. Ühesõnaga, panin parajasti tapeeti, kui A. astus tuppa ja muuhulgas märkis, et mis ma sellest voodilinast seinale kleebin. Mis seal ikka, tõsi ta ju on. Päeval võib piiluda lindude toidumajja.

Posted by Martin at 18.

Veidi hägune, koirohune ja nilbe nagu absint. Posted in eksistents ja muu siuke. Läti on Läti, Leedu on Leedu ja Poola on väga suur maa. Sel teemal ma rohkem ei peatuks. Tšehhi jõudes oli jätkuvalt tuju ülim. Siin ma siis nüüd olen jälle, juhhei! Pubis oli õlu 28 krooni. Subway mu pepp ma sõin seda võikut 2 päeva.

Siit nurgast ja sealt nurgast. Hapu kurk ja selle möödumine. Soola maitse ja muud lood. Saturday, December 28, 2013. Nädal pärast mu New Yorgi reisi oli amicadel Eestis kommerss. Ega minagi ei saanud seda ju tähistamata jätta. Ikka stiilselt, paari klaasi veiniga. Ca poolteist kuud pärast lasketiirus käimist teatas ta, et uuris välja milline kohalik Härrasmeeste Klubi kõige viisakam peaks olema ja nüüd siis on aeg sinna minna.

Kommertsiaalsete väljaannete töötajatel oleks viisakas minu tekste kasutades koostööleping sõlmida või vähemalt luba küsida. Esmaspäev, juuli 02, 2007. Koht, kus kolleegid on sõbralikud, abivalmis ja õhkkond positiivne. Grupijuhi uskumatu eestimeelsus ja noorte inimeste upitamissoov. Grupp oli nii suur, et lahkumiskohvil oleks ää.

Väike päike igas päevas! Tihti viib mu õhtune kodutee otse läbi Viru keskuse esimese korruse, kus on teatavasti nii kofilürpimise paik kui ka niisama pingikesed jalg-ja-pea-väsimust tundvatele. Eile õhtul sealt pisut tülpinult, kulunult ja väsinult läbi sammudes läks nägu järsku naerule. Rohkem elu pisirosinatest ja -kirssidest rõõmu tundvaid inimesi! Võiks piketeerida. Ma ainult ei suuda otsustada, kelle akna all. Lugesin just Delfi Fortest uudist.