Nüüd olin juba pea kuu aega teel olnud, kuhugi kohale jõudmata. Näiteks Eestisse - sealkäigul olin korraks, vaid otsekui sekunditeks, silmanud mitmeid inimesi ja kohti, peaaegu kättesaamatuid - ja juba olin pakitud, ja juba olin läinud. Nagu soojus ja tühjus üheaegselt, vaid eelroaks, vaid meenutuseks. Või Kreekasse - nägin metrood, kahte restot, konverentsihoonet ja teatrit. Ja no peatusin Indoneesia saatkonna töötaja ilusas kõrgete lagedega majas, aga ikkagi.

Pärast pikka vaikust sain lõpuks selle kirja, mida olin juba päriselt kartnud. kusagilt hakkas mulle kangastuma olukord, kus mind uusaastal ei oodatagi. ma ei tahtnud, et ka need mälestused minu juurest ära oleksid pidanud minema. Olnud, see aeg võib mööduda mida iganes tehes ja ma ei kahetse. Mind võib üksi jätta või minu eest võib hoolitseda, peaasi et ma kusagil olemas olen. Aga see ei olnud enam nii vallutamine nagu vanasti,. Sest ma enam ammu ei valluta.