Suur ahviarmastus ja laste oma kukununnumaal hoidmine teeb teile silmaklapid ka pähe. Mina sain oma selleaastase jõulukingituste kätte. Nüüd pean veel leidma selle imevidina jaoks mõne mõistliku tekstitöötlusprogrammi.

Tegelt aga hakkasin ma kirjutama hoopis millestki muust ja tahtsin ainult kõigile häid pühi soovida. panen teile siia ühe toreda jõululaulu ka, mis mulle nii väga meeldib. In süda milles sa elad. tavaliselt vaidlen ma vastu, aga enam mitte. olen viimase paari kuuga õppinud enam mitte lootma. In tuba kus ma töötan.

Decide to go permanently offline. I will turn the time back and return here. Thursday, 4 November 2010. The reason being - service providers. Two years ago on early days of Saas. And apparently should be defined respectively.

Pool pehme ja plekine, pool kõva ja kõõmane. Asi, mida Krista lubas kirjandusteadlastele näidata, lisaks Keeleliinile. Laurence Anthony loodud vabavaraline korpuste tööriistakast tekstianalüüsi ja konkordantside leidmise jaoks. Esmapilgul näeb täitsa tore välja. Ja kassanäe, R vahenditega on vist Kristel Uiboaed ka eestikeelse sõnapilve. See oli ka viimane piisk ka.

No eks VARASTATUD õuntest tehtud kook peabki PEKKI MINEMA! Vaesed vanavanemad olid neile pühendatud päeval sunnitud krõbistama ebaapetiitse välimusega pudi, mis tahtis olla kaerahelbepõhjal õunakook. Paras varganäole! No ja siis ilmnes, et tühjalt seisval krundil õunad kõik puude ümber maas, mädanevad, keegi ei võta. Ma enam ei tee! Aga esimene kook muuseas kukkus välja küll täitsa nitšekas.

Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on. Iga reklaamitahvli taha mahub üks maakera tükike, mida ei reklaami keegi. Ilmari jäljed liival enne vihmasadu. One Cool Thing a Day. KARAKTERID, INIMESED, MEIE JA TEISED. Mis siis, kui streigitaks seni, kuni neid võetakse kuulda ja tehakse midagi olukorra parandamiseks? Huvitav,.

Kui ma välja mõtlen, kuidas kogu bloog sinna üle kolida, siis kaotan selle siin päris ära. Blogger sakib sajaga! Käsitööbloogi kannan ka sinna üle.

Kaks kuu pealt kukkunut? Värvilisi hetki sügiseselt viludast Stockholmist. Ühed nüüd hingeldavad vihast, teised hoiavad hinge kinni, kolmandad tegelevad vabastava hingamisega ja neljandad ei hingagi. Ma kujutan ette et laulupeo kunstitoimkonnal on päris suur vastutus leida igaks laulupeoks mingi eestimaalasi kõnetav ja ühteliitev moto. Jõudu ja fantaasiat neile, sest vastutus on suur. Mis tingib sellise käitumise? Kaldun arvama ikkagi, et midagi peab olema lapsepõlves totaalselt nihu läinud.