Monday, November 14, 2016. Vahepeal on möödunud 2 kuud viimasest blogi sissekandest ja ilma suurema kurvastuseta pean ma ütlema, ma ei taha enam joosta. Võimalik, et praegune tähtede seis või miski muu ei soosi mu varasemat meelis spordiharrastust. Tõesti, ma ei igatse sugugi jooksurajale. Viimatine jooksutrenn oli kuu tagasi ja ei tekitanud minus erilisi tundeid. Võimalik, et kevade saabumisega tuhin tuleb tagasi. Tuesday, September 13, 2016. Minu teine maraton - katkestatud maraton.

Eesmärgid, treening, võistlused ja muud mõtisklused. Ja ongi täis saanud selline kaunis number nagu 10. Tegin puhepäeva, sest pärast tööd, puudusid mul igasugune tahe ja soov jooksma minna või üldse midagi teha.

Ükski asi ei hüüa tulles. Kolmapäeval oli väljas mitte-eestilik lämbe ilm, mis kulmineerus mõnes kohas rahe ja mujal vihmaga. Raheterad olid peaaegu nagu golfipallid. Otsustasin ka siis ikkagi jooksma minna, vihma veel sadas, aga see pisiasi mind ometi ju ei peata. Jooksin esimesed neli kilomeetrit ja jõuetus terves kehas ei lasknud rohkem liikuda.

Võtan oma väiksed liikumised kokku. Väljaasted, kätekõverdused, kükid, pikem venitus.

Kui Universum testib närve! Tuleb lühike ja vihane postitus, sest kellele ma ikka siin selle välja elan kui endale kirjutades ja võibolla on mõnel lugejal sama keiss. Juba mitu kuud on VanaJumal mind testinud sellega, et kui kiiresti mu käed roolis käivad. ja mitte ainult käed, vaid ka mõistus, sest kui mingid blondid ette sulle sõidavad, siis ei jää muud üle, kui.

Mitte miski polnud hommikul õige. Soojendusjooksu pulss püsis 155 löögi peal. See hirmutas ka kohe ära, kui avastasin, et stardist tuleb kohe paarsada meetrit lauget tõusu. Ilm oli ka palav muidugi, 23,ma ei salli üldse palavust. See on julm, suvine l.