Sõbrad, kallid, huvitatud ja muidu tundmatud, kes te ikka veel mingil põhjusel seda lehte külastate. Sest too hetk ma ei oleks niikuinii uskunud, et miskit korda saab. Ei maailm mu ümber ega mina ammugi. Aga nagu ma juba toona kirjutasin - elu ei oota ja tal on parematki teha kui teadmata ajaks mu haavu lakkuma jääda. Aga siinkohal ma ka lõpetan, sest igal teisel inimesel, kes seda loeb on tõenäoliselt juba süda pahaks läinud sellest imalusest. jah, tõsi ta o.

finantsglutter löppes, aga see on ka ainus intriig mu peas. One thing is for sure, see üks öudne etapp hakkab ikkagi otsa saama. vöi noh, mis male, males on reeglid. aega läks, kuid vähemalt hakkab laekuma, et see pask ei ole minu jaoks. on aeg, uusi uksi avama hakata. it feels like taking over everest. I can only imagine the view.

Kuidas ma iseendaga rahu sõlmisin. Vabandan, mu peaaegu nagu lubadusest rohkem kirjutada ei tulnud juba jälle midagi väga normaalset välja. Küll aga täitsin ma visalt seda teist lubadust, milleks oli rohkem enda sisse vaatamine ja enda mõtete ja tunnete välja selgitamine ning lõpuks ka välja ütlemine. Lõpptulemust võib aga viimaste kuude olukorda arvesse võttes võrdlemisigi edukaks pidada. Jõudes aga olulise juurde tagasi, oli mul peal jälle üks nendest ennastohverdavatest het.