Hilisõhtune adneraliin ehk kuidas ma oleks äärepealt lasknud oma abikaasa pokri pista.

Raske on seda viimast Austraalia blogi postitust kirjutada. Me ei kahetse mitte midagi! Me tahame sind tänada.

Kop-kop, kes seal on. Same shit, different day. Vox audito late, litera scripta manet. Elu pole ainult karusselliga sõitmine. Onu Kalveri lühijutud liikuvate piltide teemal.

Inimese soovid on piiratud elukogemusega. Keegi ei saa soovida seda, mida ta ei tea. Usutavasti olete seda märganud! Tõenäoliselt ei juhtu te enam isegi seda postitust lugema sest harjumus sellel lehel käia ja lugemismaterjali otsida on ammu kadunud. Juba peaaegu kolm kuud ei ole sellele lehele enam mitte midagi lisandunud. Sest olen olnud kodumaa suvest viimast võtmas. Ja milline suvi see oli! Tänu sõpradele ja soojale ilmale.

Täiesti lõpp kuidas nädalad mööduvad, no tegelikult päevad. Samas aga kui mõtlen et alles kuu aega tagasi tulin Eestist siis ei tundugi et aeg nii ruttu lendab. Aga ikkagi aeg läheb kiirelt. Ja see on täitsa hirmutav. Ebaõigluse maitse on suus, aga mõtlen positiivselt.

Mul praegu säästu-teemad aktuaalsed ja siis lisaks muu kräppi kokku ostmise piiramisele, katsun hoida silma peal ka kulutustel toidule. Mõtteid lasterikka pere toetuse, kolmanda lapse ja kodulaenu teemadel.